Analüüsid ja uuringud

Funktsionaaldiagnostika üksusesse kuuluvad südame- ja hingamisfunktsiooni (BDT-bronhodilataatortest) uuringute kabinet (A-korpuse 4. korrus), kus tehakse hingamisfunktsiooni ja südameuuringuid: spirograafia, BDT, EKG, koormusega EKG, vererõhu 24 h monitooring, südametöö 24 h monitooring., EhhoKG e. südame ultraheliuuring.

Endoskoopia ehk seedesüsteemi uuringute kabinet (A-korpuse 4. korrus), kus tehakse mao-sooletrakti endoskoopilisi uuringuid (ösofagogastroduoendoskoopia, kolonoskoopia).

Kõikidele funktsionaaldiagnostilistele uuringutele saab aegu broneerida registratuuri kaudu E-R kell 8—16 telefonil 434 3001.

Magnetresonantstomograafia (MRT)

Magnetresonantstomograafia (MRT) on uurimismeetod, mis võimaldab tugeva magnetvälja abil saada keha erinevatest piirkondadest ja elunditest nii kahe- kui kolmemõõtmelisi kujutisi. MRT uuringul ei kasutata röntgenkiirgust.

MRT-uuringul saadakse inimkehast kujutis magnetvälja abil. Uuring on valutu, ei nõua patsiendilt erilist ettevalmistust ja võimaldab mitmete terviseprobleemide varajast kindlakstegemist. Uuringu kestus sõltub aparaadist ning uuringust.

Nõrga väljaga MRT-seadmega on võimalik uurida õla-, küünar-, põlve- ja hüppeliigest.
Koostöös OÜ Mammograafiga pakume ka tugevama väljaga (1,5T) MRT uuringuid, millega on võimalik uurida kesknärvisüsteemi: aju ja seljaaju; liigeseid, lihaseid ja kõõluseid; aju veresooni; kõhukoopa ning vaagna organeid. Neid uuringuid teostatakse MRT-treileris.

MRT-uuringule suunamiseks on soovituslik korrektne saatekiri, millel on peale patsiendi andmete märgitud ka suunava arsti ja raviasutuse andmed. Vastuse uuringule annab radioloog paari tööpäeva jooksul, mis on kättesaadav terviseportaalis, raviarstile E-tervise Infosüsteemis (TIS) ning Eesti Tervishoiu Pildipangas (PACS).

MRT uuring on üldjuhul ohutu, kuid vajalik on patsiendi eelnev informeerimine ja vastava kirjaliku nõusoleku saamine etteantud vormile. Uuringu ettevalmistusaja lühendamiseks palume arste, kes uuringule suunavad väljastada patsiendile kirjalik uuringut ja vastunäidustusi kirjeldav materjal koos küsimustikuga, mille patsient uuringule tulles eeltäidetuna kaasa võtab.

Kompuutertomograafia (KT)

Uuringumeetod
Kompuutertomograafia (KT) on radioloogiline uuring, mille puhul analüüsitakse spetsiaalse röntgenseadme (detektorsüsteem) ja arvuti abil uuritavat kehapiirkonda läbinud röntgenkiirgust. Uuringuga on võimalik rekonstrueerida kihilisi kujutisi (läbilõikeid) inimkeha erinevatest piirkondadest.

Patsient lamab reeglina liikuval uuringulaual ja protseduuri käigus antakse talle vajalikke juhiseid.

Vajadusel süstitakse haiguslike muutuste paremaks kujutamiseks joodi sisaldavat kontrastainet, mille süstimise ajal tekib mõned sekundid kestev kuumatunne.

KT on valutu, täpne ja nii öelda mitteverine radioloogiline protseduur.Kogu KT protseduur kestab tavaliselt 15 kuni 30 minutit.

Näidustused
Radioloog suudab KT-kujutise põhjal selgitada välja paljude haigusseisundite (kasvajad, veresoonte patoloogiad, traumaatilised vigastused) põhjuse, mis võimaldab rakendada kiiremat ravi. Erinevalt tavaröntgenist võimaldab KT hästi eristada erinevaid kudesid (nt. luud, kopsud, pehmed koed ja veresooned), samuti eristada normaalset kudet haiguslikust.

KT uuring on eriti oluline erakorraliste haigete uurimisel. KT abil saab kiiresti avastada sisemisi vigastusi ning verejookse ning seejärel kiire raviga päästa elu.

Mõnedel juhtudel võivad pehmed koed jääda naabruses asuvate massiivsest metallist põhjustatud artefaktide (nt. tehispuusaliiges, metallhambaproteesid) varju ja see võib segada diagnoosimist.

Uuringu läbiviimine, vastunäidustused ja ohud (vt. röntgenuuring)
Uuringule pääsemiseks on vajalik saatekiri ja eelregistreerimine. Kuna tegemist on kiirgusuuringuga, mille doos on tavaröntgenist kordades suurem, siis on uuringule pääsemiseks alati nõutav raviarsti põhjendatud saatekiri. KT uuringul saadav kiirgusdoos on umbes 10-20 mSv (millisiivertit). Doos on võrreldav sellega, mille inimene saab loodusliku kiirgusega tavaliselt kolme kuni kuue aasta jooksul ja üldjuhul on see ohutu.

Kiirguse toime vähendamiseks kaetakse kõhu- ja vaagnapiirkond pliikummist põllega, välja arvatud juhtudel, kui uuritav piirkond asub alakõhus. Reeglina ei ole KT uuring näidustatud raseduse korral.

KT uuringuga võivad tekkida allergilised reaktsioonid joodi sisaldavale kontrastainele.

Pärast kontrastuuringut võib tekkida nahasügelus, kehatemperatuuri tõus ja lööve. Need nähud vajavad harva spetsiaalset ravi. Esmaabivahendid on KT kabinetis olemas ning personal püüab igati tagada uuringu ohutuse.

Meelespea!

• Röntgenuuringule tulekul peab olema alati kaasas raviarsti saatekiri. Ilma saatekirjata kiirgusuuringut ei teostata.
• Fertiilses (järglaste saamist võimaldavas) eas naine peab alati informeerima raviarsti ja/või radioloogi, radioloogiaõde võimalikust rasedusest. Rasedus võib olla vastunäidustuseks kiirgusuuringule.
• Kontrastainega (sisaldab reeglina joodi) kiirgusuuringu eelselt peab patsient alati informeerima raviarsti ja uuringu teostajat oma rasketest kaasuvatest haigustest (neerupuudulikkus, südame-, kopsu- või kilpnäärmepatoloogia) ja allergiatest.
• Imetav ema ei tohi 24 tunni jooksul pärast kontrastaine süstimist rinnaga imetada.
• Kiirgusuuringu teostab eriväljaõppega spetsialist (radioloog, radioloogiaõde), kes piiritleb uuritava piirkonna, määrab optimaalse kiirgusdoosi ja otsustab nii patsiendi kui enda huvides isikukaitsevahendite (tinapõlled, kaitsekraed jms.) kasutamise.
• Uuringu tulemuste selgumine
• Uuringu tulemused salvestatakse ja arhiveeritakse elektoonilisse röntgenuuringute andmebaasi ja väljatrükitud KT-pilte patsiendile ja raviarstile enam ei väljastata. Andmebaasile on limiteeritud juurdepääs nii radioloogil kui ka raviarstil.
• Radioloog vaatab ülesvőtteid, hindab ja kirjeldab neid. Trükitud vastus (kirjeldus koos diagnoosiga) saadetakse uuritava raviarstile kokkulepitud korras.

Spirograafia (SPG)

Uuringumeetod
Spirograafia (SPG) abil hinnatakse kopsu mahtu ning hingamisteede läbitavust forsseeritud hingamisel. Tegemist on esmase ja peamise kopsufunktsiooni uuringuga selliste levinud haiguste, nagu astma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) diagnoosimisel ja ravi jälgimisel.

Vastunäidustused
Arvestama peab seda, et uuringu tulemus sõltub oluliselt uuritava koostöövõimest ja pingutusest. Diagnostilise väärtusega tulemust ei ole võimalik saada kehva üldseisundiga patsientidel, tugeva köhaärrituse korral ning haigetel, kellel sügav hingamine põhjustab valu.

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik eelregistreerimine. NB! Testi eelne hingamist mõjutavate ravimite (lühitoimelised bronhilõõgastid 6 tundi enne uuringut; pikatoimelised bronhilõõgastid 12 tundi enne uuringut) tarvitamine pole lubatud, kui see ei ole eluliselt (näiteks bronhiaalastmahoog) vajalik! Ravimi tarvitamisest tuleb alati eelnevalt informeerida uuringuõde. Testi eelselt ei tohi suitsetada vähemalt 6 tunni jooksul!

Uuringu teostamine
Testi ajal patsient hingab õe korraldusi järgides läbi spirograafitoru.

Uuringu käigus mõõdetakse maksimaalse sügavuse ja kiirusega sisse- ja väljahingamist. Selline hingamine nõuab aktiivset patsiendi poolset osavõttu uuringust. Patsiendi nina suletakse näpitsatega, palutakse võtta tal hingamiseks huulik suhu ja lastakse tal harjutada suletud ninaga läbi suu ja huuliku hingamist. Selle juures tuleb olla tähelepanelik, et huuled oleksid ümber huuliku korralikult suletud nii, et kogu hingamine käiks ainult läbi huuliku. Algul palutakse patsiendil hingata mõned korrad tavaliselt, ilma pingutuseta. Siis annab õde korralduse sügavalt ilma kiirustamata maksimaalse sügavusega sisse hingata. Kui kopsud on maksimaalselt õhku täis, tuleb jõuliselt, maksimaalse kiirusega täiesti lõpuni välja hingata (minim. 6 sekundit). Oluline on väljahingamise järsk algus. Sellist hingamist korratakse seni, kuni saadakse vähemalt kaks kuni kolm sarnast tulemust.Arvuliste näitajate hindamiseks võrreldakse neid antud isikule vastavate normväärtustega.

Bronhilõõgasti- ehk bronhodilataatortest

Kui esialgne SPG viitab hingamisteede obstruktsioonile (ahenemisele), hinnatakse bronhodilataatortesti (BDT) abil obstruktsiooni spastilist komponenti. BDT puhul manustatakse testi teises osas patsiendile sissehingamise teel bronhe laiendavat ravimit (näiteks Salbutamooli) ja 15 minuti möödudes teostatakse teistkordne SPG.

Võimalikud tüsistused ja ohud
SPG eeldab pingutust, mis võib uuringu käigus valmistada kerget ebameeldivustunnet. Bronhodilataatortestiks kasutatav bronhilõõgasti võib põhjustada värina tunnet, mis kiiresti möödub. Mingeid erilisi ohte uuring endas ei kätke.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuring kestab kokku kuni 30 minutit. Patsient saab reeglina uuringu järgselt 10 minuti jooksul vastuse (spirogrammi) ja saadetakse see raviarstile.

Luudensitomeetria (DXA)

Osteoporoosi ehk luude hõrenemise diagnoosimiseks, ravi vajaduse ning selle efektiivsuse hindamiseks kasutatakse röntgenkiirtel töötavat luudensitomeetrit ehk nn. DXA aparaati (ingl. k. Dual-energy X-ray absorptiometry). Luude tihedust mõõdetakse lülisamba L1-L4 lülides ja/või reieluukaelast. Luudensitomeeter võimaldab diagnoosida osteoporoosi ehk luude hõrenemist juba haiguse algstaadiumis.

Luutiheduse mõõtmise näidustused
• Vanus enam kui 55 eluaastat või varajane menopaus
• Vähene füüsiline aktiivsus
• Alakaalulisus, habras kehaehitus, väike kehamassiindeks.
• Kehapikkuse vähenemine üle 5 cm.
• Varasem haprusmurd.
• Vanematel esinenud reieluukaela murd.
• Kaltsiumi vähene sisaldus toidus
• Teatud ravimite tarvitamine (nt glükokortikoidide tarvitamine suures annuses enam kui 3 kuud)
• Süsteemsed sidekoehaigused, reumatoidartriit, kroonilised maksa, peensoole, pankrease ja neerude haigused ning endokriinhaigused, I tüübi diabeet

Vastunäidustused uuringul osalemiseks
Raseduse ajal ei ole lubatud luutiheduse mõõtmist teostada ilma erilise meditsiinilise näidustuseta. Rasedusest teavitage oma raviarsti ja uuringut teostavat radioloogiatehnikut.
Kui Teile on paigutatud kehasse mõni protees või implantaat, teavitage sellest uuringut läbi viivat radioloogiatehnikut, sest sellest võib oleneda kuidas uuring läbi viiakse.

Uuringuks ettevalmistus
• Uuringule tulles võtke kaasa raviarsti poolt antud saatekiri.
• Te võite süüa ja juua ning kasutada igapäevaseid ravimeid.
• Uuringu eel küsitleb Teid luudensitomeetria uuringut teostav radioloogiatehnik, võetakse isikuandmed, mõõdetakse pikkus ja kaalutakse.

Uuringu teostamine
Vajadusel palutakse Teil lahti riietuda ning eemaldada metallist esemed uuritavast keha piirkonnast.

• Uuringu ajal lamate uuringulaual liikumatult selili.
• Aparaat liigub Teie keha kohal, mõõtes luutihedust lülisamba nimmeosas või puusa piirkonnas.
• Luudensitomeeter võimaldab teostada uuringut väga väikese kiirgusdoosiga, mis on Teile ohutu.
• Uuring kestab 15–20 minutit.
• Uuringu tulemuste selgumine
• Uuringu andmed analüüsitakse ja vastus edastatakse Teid suunanud arstile.

Uuringut teostavad radioloogiatehnikud, kes vastavad ka küsimustele uuringu kohta.

Kasutatud allikas:
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendi infovoldik Luudensitomeetria DXA

Noorsportlaste terviseuuringud

Viljandi haigla osaleb Eesti Haigekassa rahastatud ennetusprojektis “Noorsportlaste tervisekontroll spordiga seotud terviseriskide ennetamiseks”.

Ennetusprojekti raames saavad kõik kuni 19 (k.a.) aastased noored, kes treenivad regulaarselt (sh võistlevad) vähemalt 3 korda nädalas lisaks kehalise
kasvatuse tundidele registreerida end terviseuuringutele vaid visiiditasu eest.

Terviseuuringule saab end registreerida Viljandi haigla registratuuri kaudu telefonil 434 3001 taastusraviarsti dr Krista Lääne vastuvõtule.

Ülduuringud

Ultraheliuuring ehk sonograafia (vt. lisaks ehhokardiograafia)

Ultraheliuuringul saadakse kujutis siseorganitest kõrgsageduslike mehhaaniliste võngete (ultraheli) hindamise teel. Uuringu tegemise ajal liigutatakse spetsiaalset andurit geeliga niisutatud nahapinnal. Ultrahelianduris tekitatud helilained panevad võnkuma kehamolekulid, kudedest tagasipeegelduvaid võnkeid analüüsitakse ultraheliaparaadi arvutiga ja saadud kujutis kuvatakse monitoriekraanile.

Uuringumeetod
Ultraheliuuringul saadakse kujutis siseorganitest kõrgsageduslike mehhaaniliste võngete (ultraheli) hindamise teel. Uuringu tegemise ajal liigutatakse spetsiaalset andurit geeliga niisutatud nahapinnal. Ultrahelianduris tekitatud helilained panevad võnkuma kehamolekulid, kudedest tagasipeegelduvaid võnkeid analüüsitakse ultraheliaparaadi arvutiga ja saadud kujutis kuvatakse monitoriekraanile.

Kujutist on võimalik analüüsida vahetult uuringu ajal ekraanilt või trükkida välja üksikuid ülesvõtteid saadud kujutisest. Ultraheliuuringul vaadeldakse, mõõdetakse ja hinnatakse erinevate organite (nt maks, neerud, sapipõis, kilpnääre, suguorganid), kuju, suurust ja struktuuri, samuti rasedusega seonduvat.Tänapäevased ultraheliaparaadid võimaldavad määrata ka verevoolu suunda ja kiirust erinevates veresoontes, kasutades Doppleri efekti.

Näidustused ja vastunäidustused
Kõhupiirkonna ultraheliuuringu näidustused on väga laialdased. Ultraheli on esmaseks uuringumeetodiks mitmete seedetrakti ja neerude haiguste puhul. Ultraheliuuring on suure informatiivsusega, kergesti teostatav ja ohutu, seda võib vajadusel korrata mitu korda päevas. Ultraheliuuringule vastunäidustusi ei ole. Ultraheliuuringute kahjulikkust ei ole tõestatud, uuringuid saab ohutult teha ka rasedatel.

Uuringuks ettevalmistus
Plaaniliseks ultraheliuuringuks on vajalik eelregistreerimine. Parema informatsiooni saamiseks seedesüsteemi elunditest peab täiskasvanud patsient olema vähemalt kuus tundi enne uuringut söömata. Samuti pole soovitav süüa eelneval päeval jääkaineterikast ja sooltegaasi tekitavat toitu. Kuus tundi enne uuringut võib juua vaid puhast vett. Samuti võib võtta igapäevased ravimid. 

Eelneval päeval võib kasutada soolegaase vähendavaid vahendeid (nt. Espumisan).

Kusepõie, väikevaagna piirkonna ja neerude täpsemaks uurimiseks peab patsient tulema uuringule täitunud kusepõiega (eelnevalt juua rohkesti vedelikku ja võimaluste piires mitte urineerida).

Erakorraline uuring on võimalik ka ilma ettevalmistuseta.

Väikelapse uuringule soovitame kaasa võtta lapse lemmikmänguasja, luti (kui laps seda kasutab), jooki või mõne maiustuse.

Uuringu teostamine
Uuring kestab tavaliselt 15-30 minutit. Erakorraliste uuringute vaheletulekul võib registreeritud plaanilise uuringu aeg nihkuda mõnikümmend minutit hilisemaks.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuringuvastuse kirjutab uuringu teostanud arst kohe peale uuringu tegemist. Vastus antakse patsiendile või saadetakse raviarstile kokkulepitud korras. Sonograafiliste ja teiste uuringute tulemusi vaadeldakse kompleksselt ja neid selgitab patsiendile tema raviarst.

Ehhokardiograafia ehk südame ultraheliuuring (vt. lisaks ultraheliuuring)

Uuringumeetod
Ehhokardiograafia abil saadakse ultraheli abil kujutis südame ehitusest ning töötamisest. Selleks kasutatakse spetsiaalset andurit, mis kiirgab ultraheli ning samal ajal registreerib südame osadelt tagasipeegelduvaid ultrahelilaineid. Piltlikult öeldes saab ultraheli abil “südant oma silmaga vaadata”.

Uuringuga saab hinnata
Südamekambrite mõõtmeid ja ehitust ning võimalikke haiguslikke muutusi, südamelihase töövõimet, südameklappide ehitust ning liikumist, südames esinevate verevoolude suunda ja kiirust ning südamepauna seisundit.

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik saatekiri ja uuringu aja broneerimine. Uuring patsiendilt erilist ettevalmistust ei nõua. Ravimeid tuleb kasutada tavapärases korras.

NB! Uuringule tulles tuleb kindlasti kaasa võtta varasem EKG (südamefilm)!Uuringu teostamine
Ehhokardiograafilise uuringu ajal peab patsient lamama lahtiriietatud ülakehaga vasakul küljel. Uuring kestab umbes 30-40 minutit, see on valutu ning ohutu. Ehhokardiograafiat võib teostada korduvalt, et hinnata haiguslike muutuste kulgu. Ehhokardiograafiat ja teisi teostatud uuringuid hinnatakse kompleksselt ja nende tulemusi kommenteerib patsiendile tema raviarst.

Röntgeniuuring

Röntgeniuuring on aastakümneid püsinud meditsiinis kőige sagedasema piltdiagnostilise uuringuna. Nimetatud uuringul kasutatakse ioniseerivat kiirgust, mis võib teatud tingimustel avaldada kahjulikku mõju inimese organismile. Röntgenkabinetis kasutatava aparatuuri režiimid on reguleeritud selliselt, et uuringu ajal viibib patsient kiirguse mõju all võimalikult lühikest aega ja selle kahjustav toime praktiliselt puudub või on minimaalne.

Vastunäidustused
Ioniseeriva kiirguse mőjutustele on enam tundlikud sugurakud ja kasvav organism. Fertiilses eas naistel menstruaaltsükli teises pooles on kiirgusuuring seotud suurte riskidega, kuna ka naine ise ei pruugi veel oma võimalikust rasedusest olla teadlik.

NB! Lähtudes kiirgusohust rasedale ja tema tulevase lapse tervisele peab naine alati informeerima raviarsti, radioloogi ja radioloogiaõde võimalikust rasedusest. Reeglina pole rasedate (ennekõike raseduse esimeses pooles) röntgenoloogiline uurimine lubatud. Seda võib teha vaid arsti otsusel erilisel (elulisel) meditsiinilisel näidustusel.

Uuringuks ettevalmistus
Röntgenuuringule registreeritakse raviarsti saatekirja alusel haigla IV korruse C-korpuse registratuurilauas ja oodatakse uuringule kutset. Tavalisi röntgenuuringuid tehakse elava järjekorra alusel. Kutsumata röntgenikabinetti ei siseneta. Röntgenuuringud on erineva ajalise kestvusega ja vahel on vaja teha patsiendile mitmeid ülesvőtteid.

Tavaliste ülesvőtete tegemine (nt rindkere, lülisamba, luude, kolju ülesvőtted) ei nőua spetsiifilist ettevalmistust.Teatud organitest ja struktuuridest parema kujutise saamiseks kasutatakse kontrastainega röntgeniuuringuid. Kontrastainet manustatakse patsiendile kas suu kaudu (näit. baarium seedetrakti uuringuteks), veenisisesi (näit. veresoonte, neerustruktuuride, sapiteede uurimiseks) vői pärasoole kaudu. Veeni süstitud kontrastaine eritub organismist neerude kaudu uriiniga.

Kui uuring nőuab spetsiifilist ettevalmistust, siis informeeritakse patsienti sellest eelnevalt.

Uuringu teostamine ja ohud
Ülesvőtte tegemise ajaks palutakse patsiendil vajadusel lahti riietuda, eemaldada metallesemed (ketid, sőrmused, juukseklambrid), prillid ja muu seesugune.

Ülesvőtte tegemiseks palutakse patsiendil vőtta vajalik asend soovitud piirkonna pildistamiseks. Vajadusel vőidakse paluda ülesvőtte tegemise hetkel mitte hingata, et vastav kehapiirkond ei liiguks ja pilt tuleks parima kvaliteediga.

Harvadel juhtudel vőib esineda allergilisi reaktsioone kontrastainele. Uuringut läbi viiv personal on ette valmistatud sellistes situatsioonides toimimiseks ja patsiendile vajaliku arstiabi osutamiseks.

Meelespea!

• Röntgenuuringule tulekul (kaasa arvatud tasuline profülaktiline kopsuröntgen) peab olema alati kaasas raviarsti (perearsti) saatekiri. Ilma saatekirjata kiirgusuuringut ei teostata.
• Fertiilses (järglaste saamist võimaldavas) eas naine peab alati informeerima raviarsti ja/või radioloogi, radioloogiaõde võimalikust rasedusest. Rasedus võib olla vastunäidustuseks kiirgusuuringule.
• Kontrastainega (veenisisene kontrastaine sisaldab reeglina joodi) kiirgusuuringu eelselt peab patsient alati informeerima raviarsti ja uuringu teostajat oma rasketest kaasuvatest haigustest (neerupuudulikkus, südame-, kopsu- või kilpnäärmepatoloogia) ja allergiatest.
• Imetav ema ei tohi 24 tunni jooksul pärast kontrastaine süstimist rinnaga imetada.
• Kiirgusuuringu teostab eriväljaõppega spetsialist (radioloog, radioloogiaõde), kes piiritleb uuritava piirkonna, määrab optimaalse kiirgusdoosi ja otsustab nii patsiendi kui enda huvides isikukaitsevahendite (tinapõlled, kaitsekraed jms.) kasutamise.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu tulemused salvestatakse ja arhiveeritakse elektoonilisse röntgenuuringute andmebaasi ja väljatrükitud röntgenpilte patsiendile ja raviarstile reeglina ei väljastata. Andmebaasile on limiteeritud juurdepääs nii radioloogil kui ka raviarstil.

Radioloog vaatab ülesvőtet, hindab ja kirjeldab seda. Trükitud vastus (röntgenpildi kirjeldus) väljastatakse patsiendile või saadetakse tema raviarstile kokkulepitud korras. Täiendava teabe saamiseks palume pöörduda oma raviarsti poole.

Elektrokardiograafia (EKG ehk südamefilm)

Elektrokardiogrammi e. “südamefilmiga” saab patsiendi kehale asetatud elektroodide abil registreerida südame töötamise käigus tekkivaid elektrilisi impulsse.

Koormusega EKG ehk koormustest

Uuringumeetod
Rahuolekus registreeritud EKG-s sageli südame verevarustuse või rütmihäired ei avaldu. Sellepärast kasutatakse südamelihase verevarustuse hindamisel koormustesti koos EKG salvestamisega. Kaks sagedamini kasutatavat meetodit on: füüsiline koormus jalgrattal vändates (veloergomeetria) või liikuval rajal kõndides (treadmill). Test on väga informatiivne, suhteliselt lihtne ja hästi talutav kõikidele, kes suudavad vähegi kõndida (pedaale sõtkuda).

Uuringuga saab hinnata
Kui suurt koormust patsient maksimaalselt talub ja mis on koormuse lõpetamise põhjuseks? Milline on pulsi ja vererõhuraktsioon koormusele? Kas südamelihas saab koormuse ajal piisavalt verd (hinnatakse südame isheemiatõve olemasolu ja raskusastet). Kas ja millised rütmihäireid koormuse ajal tekivad?

Kas patsiendi poolt kasutatavad südameravimid on piisavalt efektiivsed (ravimite kasutamise testi eel otsustab raviarst)?

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik eelregistreerimine. Soovitav on kanda kerget sportlikku riietust ja mugavaid sportlikke jalanõusid, mitte kergelt jalasttulevaid susse. Testi eelselt võib süüa ja juua, kuid kohvi joomine pole soovitav.

NB! Südame-veresoonkonna ravimeid reeglina testi teostamise päeval (hommikul) ei võeta! Vererõhu alandajad, südame veresoonte laiendajad ja südamerütmi reguleerivad ravimid mõjutavad oluliselt testi tulemusi! Ravimite tarvitamisel võib patoloogia mitte avalduda. Kui raviarst, sõltuvalt patsiendi seisundist või haigusest või soovist hinnata ravimite toimet, peab vajalikuks testieelset või katkematut ravimite manustamist, siis tuleb seda teha ja tarvitatud ravimitest peab patsient teavitama uuringu teostajat.

Uuringu teostamine
Enne koormustesti alustamist kinnitatakse patsiendi rindkerele elektroodid sarnaselt EKG registreerimisega. Test Viljandi haiglas kujutab endast kõndimist koormusrajal (liikuval lindil), mille kestel hinnatakse patsiendi pulsisageduse, vererõhu ja EKG muutusi, samuti üldist enesetunnet ja koormustaluvust. Kasutatakse astmeliselt (iga 2-3 minuti järel) suurenevat koormust. Testi pikkus sõltub koormustaluvusest ja see võib kesta koos taastumisega 20 – 30 minutit. Vastuse saab 10 minuti jooksul.

Seedetrakti uuringud

Gastroskoopia

Gastroskoopia on seedetrakti ülaosa endoskoopia, mis võimaldab arstil uurida söögitoru, magu ja kaksteistsõrmiksoolt painduva torukujulise optilise instrumendi (endoskoobi) abil. See uuring võimaldab selgitada patsiendi kaebuste (näiteks ülakõhuvalu, iiveldus, oksendamine, neelamishäire) põhjuseid ja/või leida silmaga nähtavaid haiguslikke muutusi (näiteks verejooks, haavand, kasvaja) söögitorus, maos või kaksteistsõrmiksooles. Gastroskoopia on täpsem kui röntgenuuring ning võimaldab vajadusel võtta uuringu käigus proovitükke (biopsia), mida hiljem saab mikroskoobiga uurida.

Uuringumeetod
Gastroskoopia on seedetrakti ülaosa endoskoopia, mis võimaldab arstil uurida söögitoru, magu ja kaksteistsõrmiksoolt painduva torukujulise optilise instrumendi (endoskoobi) abil. See uuring võimaldab selgitada patsiendi kaebuste (näiteks ülakõhuvalu, iiveldus, oksendamine, neelamishäire) põhjuseid ja/või leida silmaga nähtavaid haiguslikke muutusi (näiteks verejooks, haavand, kasvaja) söögitorus, maos või kaksteistsõrmiksooles. Gastroskoopia on täpsem kui röntgenuuring ning võimaldab vajadusel võtta uuringu käigus proovitükke (biopsia), mida hiljem saab mikroskoobiga uurida.

Näidustused
Kahtlus seedetrakti ülaosa limaskesta kahjustusele või haavandile, põletikule, polüüpidele, kasvajatele, võõrkehadele või stenootilistele (ahendavatele) protsessidele. Uuring võimaldab hinnata operatsioonijärgset seidundit

Vastunäidustused
Ägedad südame- ja kopsuhaigused ( näit. äge südameinfarkt), koagulatsioonihäired (antikoagulante kasutavad haiged), mao või kaksteistsõrmiksoole perforatsioon (mulgustumine), raske psüühiline häire (psühhoos).

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik eelregistreerimine. Gastroskoopia läbiviimiseks peab magu olema tühi, seetõttu ei tohi patsient süüa ega juua vähemalt 6 tundi enne uuringut. Enne uuringut ei tohi suitsetada ega võtta ravimeid (väljaarvatud hädavajalikud ravimid: näiteks vererõhu ja südameravimid võtta vähese veega). Uuringu eel tuleb ära võtta prillid ja eemaldatavad hambaproteesid. Krooniliste haiguste korral (südamehaigused, diabeet) ja antikoagulantide tarvitamisel tuleb pidada nõu arstiga. Uuringule tuleb kaasa võtta antud probleemiga seonduvad haiguslood, uuringuvastused ja nimekiri ravimitest mida tarvitatakse. Soovitav on tulla uuringule meikimata.

Uuringu teostamine
Uuringu läbiviimiseks tuleb patsiendil lamada vasakul küljel. Neel ja kurgukaared tuimestatakse vajadusel tuimestava preparaadiga (Lidokaiin), kui sellele ei esine allergiat. Endoskoop viiakse suu kaudu söögitorusse, makku ja kaksteistsõrmiksoolde. Nimetatud organeid õhuga laiendades on võimalik leida seal haiguslikke muutusi. Uuring kestab umbes 10-15 minutit ega tekita patsiendile valu. Uuringu ajal võib olla ebamugavustunne ülakõhus ning öökimistunne. Samuti võib uuringu ajal tunda ebamugavustunnet kõris, kuid hingamisteed on vabad ja hingamistakistust uuring ei põhjusta.

Peale gastroskoopiat võib patsient tunda kerget kurguvalu ja täiskõhutunnet õhu viimise tõttu makku. Enamasti mööduvad kaebused mõne tunni jooksul. Juhul, kui raviarst ei ole patsienti teisiti instrueerinud, võib ta kohe peale uuringut süüa ja juua.

Võimalikud tüsistused ja ohud
Gastroskoopia on ohutu protseduur. Tüsistused tekivad harva ja nendeks võivad olla veritsus proovitükkide võtmise järgselt (enamasti minimaalne ega vaja ravi) või üliharva esinev söögitoru või mao seina perforatsioon ehk mulgustus (vajab kirurgilist ravi).

Juhul, kui patsiendil peale uuringut peaks tekkima palavik, tugev kõhuvalu või verejooks, siis tuleb pöörduda koheselt arsti poole.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu esmased tulemused selguvad kohe. Proovitükkide vastused selguvad paari nädala pärast.

Sigmoidskoopia

Uuringumeetod
Sigmoidoskoopia on seedetrakti alaosa endoskoopia, mis võimaldab arstil uurida jämesoole lõpuosa (sigmasoolt) painduva torukujulise optilise instrumendi (endoskoobi) abil.

Uuringuga saab hinnata
See uuring võimaldab selgitada patsiendi kaebuste (näiteks alakõhuvalu, vereeritus soolest) põhjuseid ja/või leida silmaga nähtavaid haiguslikke muutusi jämesooles (näiteks haavandumised, põletik, kasvajad). Sigmoidoskoopia on täpsem kui röntgenuuring ning võimaldab vajadusel võtta uuringu käigus proovitükke (biopsia), mida hiljem saab mikroskoobiga uurida.

Näidustused
Kahtlus soole haavandile, põletikule, stenoosile (ahenemisele), polüüpidele või muudele kasvajatele. Võimalik hinnata operatsioonijärgset seisundit.

Vastunäidustused
Vastunäidustuseks võivad olla südame- ja kopsuhaigused (äge südameinfarkt, südamestimulaator), vere hüübivushäired (antikoagulante kasutavad haiged), soole perforatsioon, soolesulgus, profuusne verejooks ja song.

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik eelregistreerimine ja eriettevalmistus. Nädal enne uuringut kõrvaldatakse toidust väikeseseemnelised marjad, murakad, viinamarjad, vaarikad, kiivid. Katkestatakse rauapreparaatide võtmine.

Kolm päeva enne uuringut jäetakse võtmata antikoagulant, samuti aspiriin.

Kaks päeva enne uuringut alustatakse jääkainetevaba vedelikurohke dieediga: makaronid, riis, sai, banaan, kõrvits, kartul, mesi, kana, kala, muna, väheses koguses piima.

Protseduurile eelneval päeval tühjendatakse soolestik vastavalt juhisele. Soovitatavad preparaadid on Fortrans, Cololyt, X-prep (täpsed juhised on pakendi infolehel).

Näiteks: Preparaat Fortransi karp sisaldab 4 pakki pulbrit. 1 pakk pulbrit lahustatakse 1 liitris vees (kokku 4 pakki lahustatakse 4 liitris vees). Uuringu eelsel päeval peale lõunat (näit. kell 16.00) alustatakse preparaadilahuse joomist kiirusega 1 liiter tunnis (4 liitrit lahust juuakse 4 tunniga). Lahus hakkab lahtistina toimima, kui on joodud ca 2 liitrit. 

Protseduurile eelneva päeva lõunast tuleb olla söömata. Juua tohib selgeid vedelikke ka uuringu päeval (taimetee, vesi, viljalihata mahl). Kindlasti ei tohi juua punast värvi vedelikke.
Uuringupäeval võetakse hiljemalt tund enne uuringut regulaarselt kasutatavad ravimid. Uuringule tullakse reeglina saatja või taksoga.

Uuringu teostamine
Vajadusel süstitakse patsiendile enne uuringut veresoonde (veeni) ravimit, mis aitab lõõgastuda (võib tekkida unisus). Uuringu läbiviimiseks tuleb lamada selili või keerata vajadusel paremale või vasakule küljele. Sigmoidoskoop viiakse päraku kaudu jämesoolde ning õhuga jämesoolt laiendades on võimalik leida seal haiguslikke muutusi. Soole venitatuse tõttu õhuga võib patsient tunda täiskõhutunnet ja ka mõningast valu. Uuring kestab umbes 20 – 30 minutit.

Peale sigmoidoskoopiat võib patsient tunda kerget kõhuvalu ja täiskõhutunnet õhu viimise tõttu jämesoolde. Enamasti mööduvad kaebused mõne tunni jooksul. Peale uuringut võib süüa ja juua, kui raviarst ei ole määranud teisiti.

Võimalikud tüsistused ja ohud
Sigmoidoskoopia on üldiselt ohutu protseduur. Tüsistused tekivad harva ja nendeks võivad olla veritsus (verejooks) või jämesoole mulgustus. Veritsus proovitükkide võtmise järgselt on enamasti minimaalne ega vaja vereülekandeid või kirurgilist ravi. Jämesoole seina perforatsioon ehk mulgustus on väga haruldane ja see vajab kirurgilist ravi. Juhul, kui peale uuringut peaks tekkima palavik, tugev kõhuvalu või verejooks, siis tuleb koheselt pöörduda arsti poole.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu esmased tulemused selguvad kohe. Proovitükkide vastused selguvad paari nädala pärast.

Koloskoopia

Uuringumeetod
Koloskoopia on seedetrakti alaosa endoskoopia, mis võimaldab arstil uurida kogu ulatuses jämesoolt painduva torukujulise optilise instrumendi (endoskoobi) abil.

Uuringuga saab hinnata
See uuring võimaldab selgitada patsiendi kaebuste (näiteks alakõhuvalu, vereeritus soolest) põhjuseid ja/või leida silmaga nähtavaid haiguslikke muutusi jämesooles (näiteks haavandumised, põletik, kasvajad). Koloskoopia on täpsem kui röntgenuuring ning võimaldab vajadusel võtta uuringu käigus proovitükke (biopsia), mida hiljem saab mikroskoobiga uurida.

Näidustused
Kahtlus soole haavandile, põletikule, stenoosile (ahenemisele), polüüpidele või muudele kasvajatele. Võimalik hinnata operatsioonijärgset seisundit.

Vastunäidustused
Vastunäidustuseks võivad olla südame- ja kopsuhaigused (äge südameinfarkt, südamestimulaator), vere hüübivushäired (antikoagulante kasutavad haiged), soole perforatsioon, soolesulgus, profuusne verejooks, song ja muu seesugune.

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik eelregistreerimine ja eriettevalmistus. Nädal enne uuringut kõrvaldatakse toidust väikeseseemnelised marjad, murakad, viinamarjad, vaarikad, kiivid. Katkestatakse rauapreparaatide võtmine.

Kolm päeva enne uuringut jäetakse võtmata antikoagulant, samuti aspiriin.

Kaks päeva enne uuringut alustatakse jääkainetevaba vedelikurohke dieediga: makaronid, riis, sai, banaan, kõrvits, kartul, mesi, kana, kala, muna, väheses koguses piima.

Protseduurile eelneval päeval tühjendatakse soolestik vastavalt juhisele. Soovitatavad preparaadid on Fortrans, Cololyt, X-prep (täpsed juhised on pakendi infolehel).

Näiteks: Preparaat Fortransi karp sisaldab 4 pakki pulbrit. 1 pakk pulbrit lahustatakse 1 liitris vees (kokku 4 pakki lahustatakse 4 liitris vees). Uuringu eelsel päeval peale lõunat (näit. kell 16.00) alustatakse preparaadilahuse joomist kiirusega 1 liiter tunnis (4 liitrit lahust juuakse 4 tunniga). Lahus hakkab lahtistina toimima, kui on joodud ca 2 liitrit. 

Protseduurile eelneva päeva lõunast tuleb olla söömata. Juua tohib selgeid vedelikke ka uuringu päeval (taimetee, vesi, viljalihata mahl). Kindlasti ei tohi juua punast värvi vedelikke.

Uuringupäeval võetakse hiljemalt tund enne uuringut regulaarselt kasutatavad ravimid. Uuringule tullakse reeglina saatja või taksoga.

Uuringu teostamine
Vajadusel süstitakse patsiendile enne uuringut veresoonde (veeni) ravimit, mis aitab lõõgastuda (võib tekkida unisus). Uuringu läbiviimiseks tuleb lamada selili või keerata vajadusel paremale või vasakule küljele. Koloskoop viiakse päraku kaudu jämesoolde ning õhuga jämesoolt laiendades on võimalik leida seal haiguslikke muutusi. Soole venitatuse tõttu õhuga võib patsient tunda täiskõhutunnet ja ka mõningast valu. Uuring kestab umbes 30-45 minutit. Peale koloskoopiat võib patsient tunda kerget kõhuvalu ja täiskõhutunnet õhu viimise tõttu jämesoolde. Enamasti mööduvad kaebused mõne tunni jooksul. Peale uuringut võib süüa ja juua, kui raviarst ei ole määranud teisiti.

Võimalikud tüsistused ja ohud
Koloskoopia on üldiselt ohutu protseduur. Tüsistused tekivad harva ja nendeks võivad olla veritsus (verejooks) või jämesoole mulgustus. Veritsus proovitükkide võtmise järgselt on enamasti minimaalne ega vaja vereülekandeid või kirurgilist ravi. Jämesoole seina perforatsioon ehk mulgustus on väga haruldane ja see vajab kirurgilist ravi. Juhul, kui peale uuringut peaks tekkima palavik, tugev kõhuvalu või verejooks, siis tuleb koheselt pöörduda arsti poole.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu esmased tulemused selguvad kohe. Proovitükkide vastused selguvad paari nädala pärast.

Irrigoskoopia (vt. lisaks röntgenuuring)

Uuringumeetod
Irrigoskoopia on kontrastainega röntgenoloogiline uuring jämesoole seisundi ja võimalike haiguslike muutuste hindamiseks.

Näidustused ja vastunäidustused
Näidustuseks on jämesoole seisundi ja võimalike haiguslike muutuste (soole haavand, divertiikel, ahenemine, polüübid või muud kasvajad) hindamine. Uuring võimaldab hinnata operatsioonijärgset seisundit.

Vastunäidustuseks on toksiline megakoolon (ülisuur jämesool), isheemiline koliit (soolepõletik) ja soole perforatsioon või selle kahtlus. Kuna uuringul kasutatakse ioniseerivat kiirgust, siis on vastunäidustuseks ka rasedus (vt. röntgenuuring).

Uuringuks ettevalmistus
Uuring vajab eelregistreerimist ja eriettevalmistust. Uuringu läbiviimiseks peab jämesool olema puhas. Kaks päeva enne uuringut tarvitatakse vaid jääkainetevaba vedelikurohket toitu: makaronid, riis, sai, banaan, kõrvits, kartul, mesi, kana, kala, muna, väheses koguses piima. Kroonilise kõhukinnisuse puhul tuleb alustada soole ettevalmistust juba 2-3 päeva enne uuringut.

Protseduurile eelneval päeval tühjendatakse soolestik vastavalt juhisele. Soovitatavad preparaadid on Fortrans, Cololyt, X-prep (täpsed juhised on pakendis infolehel).

Näiteks: Preparaat Fortransi karp sisaldab 4 pakki pulbrit. 1 pakk pulbrit lahustatakse 1 liitris vees (kokku 4 pakki lahustatakse 4 liitris vees). Uuringu eelsel päeval peale lõunat (näit. kell 16.00) alustatakse preparaadilahuse joomist kiirusega 1 liiter tunnis (4 liitrit lahust juuakse 4 tunniga). Lahu hakkab lahtistina toimima, kui on joodud ca 2 liitrit. 

Protseduurile eelneva päeva lõunast tuleb olla söömata, aga juua tohib selgeid vedelikke (taimetee, vesi, viljalihata mahl), soovitav 1 – 2 liitrit. Juua tohib selgeid vedelikke ka uuringu päeval.
Uuringupäeval võetakse hiljemalt tund enne uuringut regulaarselt kasutatavad ravimid.

Kui eelkirjeldatud puhastusmeetodit kasutada ei saa, võib lahtistina kasutada riitsinusõli, mida patsient võtab uuringueelsel päeval peale lõunat 30-40 ml. Seejärel õhtul kella kaheksa paiku tehakse puhastusklistiir.
Uuringu päeva hommikul tehakse veel puhastusklistiiri kuni loputusvesi jääb puhtaks.
Uuringueelsel päeval peale lõunat patsient tahket toitu süüa ei tohi, tarbib vaid vedelikku.

Uuringu teostamine
Ca 30 minutit enne uuringut on soovitav, et patsient võtaks soolt lõdvestavaid preparaate. Röntgenoskoopia kontrolli all täidetakse jämesool pärasoole kaudu 400 ml baariumsulfaadi suspensiooniga (röntgenkontrastaine). Seejärel sool tühjendatakse ning viiakse sisse õhku. Erinevates asendites tehakse sihtülesvõtted kõigist jämesoole piirkondadest.

Uuringu ajal võib patsiendile vähest valu tekitada õhuga väljavenitatud sool. Uuring kestab keskmiselt 30 – 40 minutit.

Võimalikud tüsistused ja ohud
Tüsistusi on irrigoskoopial väga harva. Uuringu käigus saadav kiirgusdoos on keskmiselt 4 mSv (millisiivertit), mis on võrreldav loodusliku 16 kuu kiirgusdoosiga. Kontrastaine võib väga harva tekitada allergilist reaktsiooni (nahalöövet) või kõhukinnisust. Jämesoolt lõdvestavad preparaadid võivad tekitada suukuivust. Jämesoole divertiiklite ja/või haavandumiste korral võib tekkida sooleseina mulgustumine, millega kaasneb kõhukelme põletik. See vajab kirurgilist ravi.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu tulemused salvestatakse ja arhiveeritakse elektoonilisse röntgenuuringute andmebaasi ja väljatrükitud röntgenpilte patsiendile ja raviarstile reeglina ei väljastata. Andmebaasile on limiteeritud juurdepääs nii radioloogil kui ka raviarstil.

Radioloog vaatab ülesvőtteid, hindab ja kirjeldab neid. Trükitud vastus (röntgenpiltide kirjeldus) väljastatakse patsiendile või saadetakse tema raviarstile kokkulepitud korras.

Kuse- ja sugutrakti uuringud

Tsüstoskoopia

Tsüstoskoopia on endoskoopiline põieuuring, mis võimaldab uurida kusepõie ja kusiti limaskesta. Uuringuks kasutades spetsiaalset instrumenti, mida nimetatakse tsüstoskoobiks.

Uuringumeetod
Tsüstoskoopia on endoskoopiline põieuuring, mis võimaldab uurida kusepõie ja kusiti limaskesta. Uuringuks kasutades spetsiaalset instrumenti, mida nimetatakse tsüstoskoobiks.

Näidustused ja vastunäidustused
Näidustuseks on kusiti ja kusepõie haiguste (kasvaja, võõrkeha, veritsus jms.) diagnoosimine ja ravi ning ravi efektiivsuse hindamine. Uuringu vastunäidustuseks võivad olla äge urotrakti põletik, kusiti trauma või kusiti väljendunud ahenemine.

Uuringuks ettevalmistus
Uuringueelset söömist ja joomist ei ole vaja reeglina piirata (v.a. juhul, kui uuringut on vaja teostada üldnarkoosis, mis eeldab vähemalt 6 tunnist eelnevat mittesöömist). Uuringut teostavat arsti tuleb eelnevalt informeerida, kui patsiendil on allergia või talumatus mõnede ravimite, eeskätt tuimestusvahendite (näiteks Lidokaiini, Dikaiini jt.) suhtes. Informeerida tuleb arsti ka verehüübimist vähendavate ravimite (Aspiriin, Marevan) tarvitamisest.

Uuringu teostamine
Tavaliselt on tsüstoskoopia ohutu ja hästi talutav ning teostatakse ambulatoorselt lokaalse tuimestusega, kasutades 2% Lidokaiin geeli.

Uuring teostatakse günekoloogilisel toolil. Patsient aidatakse vastavasse asendisse. Alakeha on paljas ja genitaalide piirkond puhastatakse antiseptilise lahusega ning kaetakse steriilse linaga. Kusti tuimestatakse lidokaiingeeliga. Seejärel viiakse tsüstoskoobi toru kusitisse ja lükatakse aeglaselt ja ettevaatlikult edasi kusepõide. Kusepõis täidetakse steriilse loputusvedelikuga, mis venitab põit, võimaldades arstil vaadelda kogu põie seina. Kui limaskestal leitakse ebanormaalsusi, siis on näidustatud proovitüki võtmine. Kusiti ja kusepõie täieliku vaatluse lõpetamisel tühjendatakse põis ja instrument eemaldatakse ettevaatlikult. Tsüstoskoobi sisseviimise ja protseduuri ajal palutakse patsiendil hingata rahulikult ja sügavalt, lõdvestuda ja mitte liigutada.

Alakeha ja kõhulihaste lõdvestumine, sügav ja rahulik hingamine aitavad kaasa uuringu paremale talumisele ning kusiti ja kusepõie limaskesta liigse traumeerimise vältimisele.

Uuring kestab 10-15 minutit, koos ettevalmistusega kuni pool tundi.

Patsiendi enesetunne uuringu ajal
Tsüstoskoopiline uuring on tavaliselt hästi talutav ja tüsistuste oht minimaalne.Patsiendil võib olla ebameeldiv tunne kui tsüstoskoop viiakse läbi kusiti kusepõide. Ebameeldivust ja urineerimistungi tunneb patsient sel ajal, kui vedelik on täitnud põie. Proovitüki võtmise ajal võib patsient tunda näpistust põie piirkonnas. Meestel on uuringut taluda ebameeldivam (kusiti pikem kui naistel). Eesnäärme suurenemise korral meestel võib tsüstoskoobi sisseviimine olla raskendatud.

Võimalikud tüsistused ja ohud
Uuringu järgselt võib tekkida (tavaliselt lühiajaliselt) kerge hematuuria (veri uriinis), kusiti tursumine, sage ja valulik urineerimine. Harva võib esineda urotrakti infektsiooni (põletikku). Väga haruldaseks tüsistuseks on kusiti või kusepõie vigastus, temperatuuri tõus ja vappekülm.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuringu tulemusi selgitatakse patsiendile tsüstoskoopia ajal või kohe pärast uuringut.Juhul, kui patsiendil on võetud proovitükk, saadetakse see laborisse analüüsimiseks. Uuringu tulemused selguvad tavaliselt paari nädala jooksul.

Õpetus koduseks enesehoolduseks
Pärast uuringut võib patsient tavapärasel viisil päeva jätkata. Ebameeldivad tunnused (veri uriinis, kipitustunne, sage ja valulik urineerimine jne), mis võivad tekkida pärast uuringut, kaovad üldjuhul 24-48 tunni jooksul. Esimesel ööpäeval on soovitav rohkelt juua vedelikku (1,5-2 l), et leevendada nimetatud sümptomeid ning kiirendada nende möödumist. Hoiduda tuleb külmetamisest.

NB! Patsient peab ühendust võtma oma perearstiga või uuringut teostava arstiga, kui tal esinevad peale uuringut alljärgnevad kaebused:

• uriin jääb punaseks või uriinis on verehüübeid ka pärast seda, kui ta on mitu korda urineerinud;
• kui ei saa urineerida kaheksa tundi pärast protseduuri;
• kui tekib temperatuuri tõus, vappekülm või terav valu kõhus või küljes;
• kui tekivad urotrakti infektsiooni tundemärgid: valu või kipitus urineerimisel;
• sage urineerimise tung, kuid väljub ainult väike kogus uriini;
• uriin on punakas, sogane või halvasti lõhnav;
• esineb uriini nirisemine (võimetus kontrollida uriini väljumist);
• valu või raskustunne alakõhus.

Intravenoosne urograafia

Uuringumeetod
Intravenoosne urograafia on uuring, mille käigus uuritakse röntgenülesvõtetel neere, kusejuhasid ja kusepõit. Uuringut alustatakse ülevaatefilmiga kõhu piirkonnast. Seejärel süstitakse patsiendile veeni kaudu kontrastainet. Kontrastaine satub vereringega neerudesse ja eritub neerude ning kusejuhade kaudu kusepõide. Kontrastaine eritumise erinevates faasides tehakse neerude ja kusepõie piirkonnast mitu röntgenülesvõtet.

Näidustused
IVU-d kasutatakse neerude kuju ja suuruse, neeruvaagna ja neerukarikate ning kusejuhade ja kusepõie ehituse, asetsuse ning valendiku hindamiseks. Samuti annab see lisainformatsiooni uriiniga erituva vere, mäda, valkude või uroinfektsiooni võimalike põhjuste kohta. Erakorralise urograafia näidustuseks võib olla äge kõhu- või seljavalu, mille põhjusena kahtlustatakse neerukive. Neerukasvajate diagnostikas on IVU väheinformatiivne.

Vastunäidustused
Vastunäidustuseks on ülitundlikkus joodi sisaldavale kontrastainele. Puuduliku neerufunktsiooni korral tuleb uuringu vajalikkust põhjalikult kaaluda. Kuna ülesvõtte tegemisel kasutatakse ioniseerivat kiirgust, siis suhteliseks vastunäidustuseks on rasedus, eriti selle esimeses trimestris (vt. röntgenuuring).

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik saatekiri ja eelregistreerimine. Erakorralise uuringuna tehakse IVU ilma ettevalmistuseta ja võimaluse korral valuvaigusteid kasutamata. Plaaniline uuring eeldab patsiendi soolestiku eelnevat tühjendamist.

Täiskasvanud ja lapsed üle 12 eluaasta:

Patsient peab olema uuringueelsel päeval dieedil. Süüa võib selgeid suppe, mõned kuivikud, soovi korral veidi jäätist. Juua tuleb rohkelt, umbes 2 liitrit vedelikku (vett, ilma viljalihata mahla, mõru teed või mõõdukas koguses lahjemat kohvi). Uuringueelsel õhtul antakse täiskasvanud patsiendile kõhulahtistit (nt. 4 bisakodüüli tabletti, mida ei tohi närida!) või kasutatakse pärast lõunasööki muid soole tühjendamiseks ettenähtud vahendeid (nt. Fortrans või X-Prep vastavalt kasutusjuhendile) või tehakse klistiiri. Protseduurpäeva hommikul võib samuti kergelt einestada, 2-3 tundi enne uuringut juua 1 klaas mõru teed ja süüa 1-2 kuivikut. Kõhukinnisuse puhul on vajalik 2-3 päeva jooksul süüa vedelat jäägivaba toitu. Mitte kasutada piima või koort, rasva, leiba, kartulit, riisi, värsket aed- ja puuvilja ning muid raskesti seeditavaid või gaase tekitavaid toiduaineid.

Lapsed 2-12 eluaastat:

Uuringueelsel päeval on vajalik vedelikudieet (kummelitee, selged suhkruta mahlad, puljong, suhkruvabad karastusjoogid jms.). Uuringupäeva õhtul ja uuringuhommikul teostatakse klüsm (klistiiriprits) Microlaxiga.

Lapsed 0- 2 eluaastat:

Uuringueelselt peale keskööd ei tohi last enam toita. Võib anda juua selget vedelikku (nt. teed) sõltuvalt lapse kehakaalust 100-200 ml. Uuringuhommikul kõhukinnisuse puhul teostatakse Microlaxi klüsm (sõltuvalt lapse vanusest ja kehakaalust 2,5 – 5 ml).

Võimalikud tüsistused ja ohud
Väga harva võib ülitundlikkuse puhul tekkida reaktsioon joodi sisaldavale intravenoossele kontrastainele. Kuigi uuringu tegemiseks kasutatakse röntgenikiirgust, on reaalne oht uuringul saadud kiirgusest tingitud terviserikkeks väga väike. Uuringuga saadav kiirgusdoos sõltub patsiendi kehaehitusest ja kehakaalust. Keskmine uuringuga saadav kiirgusdoos 70 kg kaaluval patsiendil on umbes 2.5 mSv (millisiivertit), sama suur kiirgusdoos saadakse looduslikust taustakiirgusest umbes 12-14 kuuga.

Uuringu tulemuste selgumine
Uuring kestab umbes üks tund. Uuringu aeg võib pikeneda, kui on vaja teha hilisemaid lisaülesvõtteid. Uuringu tulemused salvestatakse ja arhiveeritakse elektoonilisse röntgenuuringute andmebaasi, välja trükitud röntgenpilte patsiendile ja raviarstile reeglina ei väljastata. Andmebaasile on limiteeritud juurdepääs nii radioloogil kui ka raviarstil.

Radioloog vaatab ülesvőtteid, hindab ja kirjeldab neid. Trükitud vastus (röntgenpiltide kirjeldus) väljastatakse patsiendile või saadetakse tema raviarstile kokkulepitud korras.

Eesnäärme biopsia

Uuringumeetod
Kui eesnäärme palpatsioonil pärasoole kaudu või muude uuringute tulemusena (näiteks verest määratavale eesnäärme kasvajale viitava markeri – PSA analüüsi kõrge väärtuse tõttu) on jäänud kahtlus kasvajalisele protsessile, tuleb täpsustamiseks võtta eesnäärmest proovitükid ehk biopsia. Uuring teostatakse ultraheli kontrolli all vastavas kabinetis (vt. lisaks ultraheliuuring).

Uuringuks ettevalmistus
Uuringuks on vajalik saatekiri ja eelregistreerimine. Enne uuringut 10 päeva jooksul ei tohi võtta Aspiriini (ka “südame aspiriin”) ega muid vere vedeldajaid (Marevan). Samuti ei tohi 3 päeva jooksul kasutada teatud liiki põletikuvastaseid ravimeid ja valuvaigisteid (Ibuprofen, Indometatsiin jms). See on vajalik veritsuse vältimiseks. Kui uroloog on infektsiooni vältimiseks välja kirjutanud antibiootikumi, siis tuleb seda 24 – 28 tundi enne uuringut võtta.

Enne uuringut peaks tühjendama pärasoole (eelnevalt võib kasutada küünlaid). Kõhukinnisuse korral võib patsient ise teha väikese klistiiri.

Uuringu teostamine
Uuringu ajal patsient lamab paljastatud alakehaga vasemal küljel põlved kõverdatud. Ultraheli andur (piklik pöidlajämedune sond) viiakse pärasoolde. Anduri küljes on biopsiaseadeldis. Läbi pärasoole limaskesta võetakse ultraheli kontrolli all biopsiapüstoliga (nõelakujuline seade) vähemalt 6-8 proovitükki, mis saadetakse laborisse uurimiseks. Üldjuhul protseduur valus ei ole. Mõningane ebamugavustunne on paratamatu. Tuimestust reeglina tarvis ei ole.Uuring kestab ligikaudu 15 – 20 minutit.

Võimalikud tüsistused ja ohud
Tüsistusi esineb väga harva. Põhiliseks tüsistuseks on veritsus või vähene verejooks pärasoolest või kusepõiest. Võimalik on põletiku teke eesnäärmes. Põletikule viitab valulik urineerimine või urineerimistakistus ajutiselt turses oleva eesnäärme tõttu. Kaasneda võib ka palavik. Verejooksu (rohke vere eritus mitu päeva peale uuringut) või põletiku juhtudel tuleb kohe ühendust võtta oma raviarstiga või kutsuda kiirabi.

Uuringu tulemuste selgumine
Proovitükkide vastus jõuab saatva arsti (tavaliselt uroloogi) kätte paari nädala pärast.Õpetus koduseks enesehoolduseks
Peale protseduuri tuleb puhata. Pole soovitav minna sauna ega kuuma vanni, duši all võib käia. Soovitav on 2-3 päeva mitte olla seksuaalvahekorras. Arsti poolt määratud aja jooksul tuleb jätkata antibiootikumi võtmist. Peale biopsia protseduuri on tavaline, kui pärasoolest eritub veidi verd. Samuti võib sperma või uriin olla kergelt verine. Mõne päeva kuni nädala möödudes peaks veritsus lakkama.

Juhendid

Juhised patsiendile esmasjoauriini kogumiseks vaakumsüsteemiga

Juhised patsiendile keskjoauriini kogumiseks vaakumsüsteemiga

VENE KEELES Juhised patsiendile keskjoauriini kogumiseks (THA_87) (Руководство для пациента по сбору средней порции мочи вакуумной системой)

INGLISE KEELES Juhised patsiendile keskjoauriini kogumiseks (THA_87) (Instructions to the patient for collecting mid-flow urine using the vacuum system)

Juhised patsiendile ööpäevase uriini kogumiseks

Juhised patsiendile vereproovi andmisel

Materjali kogumine rooja uuringuks

Metitsilliinresistentse stafülokoki (MRSA) kandlus või infektsiooni infomaterjal patsiendile