Günekoloogilise allavaje operatsioon

Vaagnaelundite allavaje ehk prolaps tekib siis, kui üks või mitu vaagna piirkonnas
paiknevat elundit (emakas, kusepõis, sool jt.) vajuvad oma tavapärasest anatoomilisest
positsioonist allapoole- tuppe või tupest välja. Seda põhjustab vaagnaelundeid toetavate
lihaste ja sidekoe nõrgenemine, mis võib tekkida vanuse, sünnituste või muude
riskitegurite tõttu.

Kirurgilised ravivõimalused vaagnaelundite allavaje korral

Kirurgilise ravi eesmärk on taastada vaagnaelundite normaalne paiknemine ja toetada
elundeid, et leevendada allavajega seotud kaebusi. Operatsiooni valik sõltub patsiendi
individuaalsetest vajadustest, allavaje tüübist ja ulatusest. Kirurgilisi operatsioone saab
teha nii tupe kui kõhu kaudu.

Tupe kaudu tehtavad operatsioonid

Tupe ees- ja tagaseinaplastika: Selle operatsiooni käigus tehakse tupe eesmise
(tsüstotseele ehk kusepõiesonga) või tagumise seina (rektotseele ehk pärakusonga)
plastika, kus taastatakse kahjustatud sidekude.

Vaginaalne hüsterektoomia: Emaka eemaldamine tupe kaudu. Sageli on
kombineeritud tupe seinte plastikaga.

Kolpokleiis: Seda operatsiooni tehakse harvem ja see hõlmab tupe eesmise ja
tagumise seina kokkuõmblemist. Operatsioon sobib pigem eakatele patsientidele, kes
ei ela enam suguelu, kuna antud operatsiooni järgselt on tupp oluliselt väiksem.

Kõhu kaudu tehtavad operatsioonid (laparoskoopilised operatsioonid)

Enamasti kasutatakse laparoskoopiliste operatsioonide käigus sünteetilisest materjalist (nt
polüpropüleen) valmistatud võrku, mille abil on võimalik allavajunud organid nende
normaalsele anatoomilisele positisioonile tagasi tõsta.

Lateraalsuspensioon: operatsiooni käigus kinnitatakse võrk allavajunud emaka ja tupe
eesseina külge ning seejärel fikseeritakse kõhukelme alla kõhu külgseina külge.

Kolposakropeksia: operatsiooni käigus kinnitatakse võrk allavajunud tupe- või
emakakaelaköndi külge ja seejärel fikseeritakse ristluu külge. Selle operatsiooni puhul
on sageli vajalik ka emaka osaline eemaldamine.

Pektopeksia: Allavajunud emakas, tupe- või emakakaela könt kinnitatakse võrgu abil
vaagnaluu (pektineaalsideme) külge.

Operatsiooniga seotud riskid

Iga kirurgilise sekkumisega kaasnevad teatud riskid. Kuigi kirurgiline ravi on enamasti
efektiivne, on oluline teada võimalikke tüsistusi, mis võivad tekkida nii operatsiooni ajal kui
ka taastumise käigus.

Organite vigastused – Operatsiooni käigus võib tekkida oht, et kahjustatakse läheduses
asuvaid organeid, näiteks kusepõit, kusejuhasid või soolt. Need vigastused võivad vajada
täiendavat kirurgilist sekkumist, et taastada organite normaalne funktsioon.

Infektsioonid – Nagu iga operatsiooni puhul, võib ka vaagnaelundite allavaje
operatsiooni järel tekkida haavapõletik või harvadel juhtudel isegi kõhukelme põletik
(peritoniit). Infektsioonid vajavad tavaliselt antibiootikumravi, kuid raskematel juhtudel võib
osutuda vajalikuks täiendav kirurgiline sekkumine.

Verejooks – Operatsiooni ajal on tavapärane vähene veritsus. Mõnel juhul võib
verekaotus olla suurem kui oodatud ning võib tekkida vajadus vereülekandeks. Veritsus
võib tekkida ka vahetus operatsioonijärgses perioodis, vajades ravi ja mõnikord ka
kordusoperatsiooni.

Tromboos – Vaatamata veenitromboosi ennetamisele (kompressioonsukkade ja
vajadusel verevedeldajate kasutamine), on siiski harvadel juhtudel võimalik trombide teke
pärast operatsiooni.

Allavaje taasteke – Operatsioon enamasti lahendab allavaje, kuid alati jääb risk selle
taastekkeks. Risk on suurem, kui operatsioonijärgselt ei peeta säästvat režiimi või kui
hilisemas elus tuleb rasket füüsilist tööd teha.

Valu ja ebamugavustunne – Pärast operatsiooni võib esineda haavavalu või
ebamugavustunnet (enamasti esimeste nädalate jooksul). Harva võib tekkida pikemaajaline
valu, mis võib mõjutada igapäevast elu või suguelu.