„10 palli süsteemis oli valu 15, aga ma sain hakkama”
Esilekutsutud sünnitusest sai intensiivne, emotsionaalne ja võimas kogemus, mille tegid eriliseks toetavad ämmaemandad ja hooliv personal.
6. märtsi hommik algas nagu iga teine reede, kuid minu jaoks oli see päev tähendusega – see oli minu sünnituse esilekutsumise päev. 🩷 Olin rasedust kandnud juba üle 41 nädala.
Hommikul kell 8.30 tulime mehega haiglasse, nagu kokkulepitud. Meid võtsid vastu valveõde ja ämmaemandad ning juhatati sünnituseelsesse tuppa. Kell 9 pandi 30 minutiks külge KTG masin, et jälgida, kuidas beebi ennast minu kõhus tunneb ja kas emakas juba töötab.
Kell 10 tuli meid vaatama arst dr Vanaveski, kellega panime paika sünnitusplaani. Soovisin alustada sünnituse esilekutsumist tilgutiga, et emakas hakkaks tööle.
Kell 10.30 juhatati meid sünnitustuppa, kus vahetasin riided haigla omade vastu. Umbes 15 minutit hiljem, kell 10.42 paigaldati tilguti. Jäime ootama. Mees tõi süüa ja juua ning iga poole tunni tagant käis meid vaatamas ämmaemand Triin, kes oli kogu aeg nii positiivne ja toetav.
Umbes kolm ja pool tundi hiljem oli seis endiselt ilus 0. Kell 14.05 tuli dr Vanaveski veed avama ning umbes kümme minutit hiljem tundsin esimesi tugevaid tuhusid.
Edasi läks kõik kiiresti.
Iga 2-3 minuti tagant muutusid valud tugevamaks. Mina ütleks ausalt, et 10 palli süsteemis oli valu 15.😁
Mees oli kogu aeg kõrval ja toetas mind, luges sekundeid ja jälgis telefoni rakendusest, kaua ja mis vahedega tuhud on. Ämmaemandad jooksid samal ajal mitme palati vahet, sest sünnitajaid oli veel, aga olid ikkagi positiivsed ja rõõmsad.
Kõige rohkem oli minu juures ämmaemand Triin, kes oli nii armsalt toetav ning üritas mind igal võimalikul viisil naerma ajada ja tuju üleval hoida.
Vahepeal, kui ämmaemandad ära käisid, siis vahetas mul linasid mees, sest kõik oli lootevett ja muud jama täis. 😂
Kell oli 16, kui küsisin mehelt, kui kaua ma juba valutanud olen. Tema vastas rõõmsalt: „Tubli kaks tundi!” 😁 ja kiitis muudkui, kui tubli ma olen.
Valutasin ja “uhhuutasin” edasi enda teada vist veidi karjudes ja omaette sõimates. Kell oli juba 16.20, kui mulle öeldi: “Kuule, lõpp paistab – näha on juba beebi pead.” See oli minu jaoks juba “jess”-olukord, sest valud olid selleks hetkeks meeletud.
Palatisse tuli 3 arsti ning valmistati ette kõik vajalik lapse sünniks. Mulle öeldi, et kui tunnen presse, siis hoiaksin veidi tagasi, sest beebi pea oli kuidagi halvasti. Ma ei suutnud sellega kuidagi ise hästi hakkama saada. Üks ämmaemand aitas kaasa, võttes beebi pead katva osa eest ning sel hetkel tundsin, kuidas pea välja tuli. Siis kiideti mind, kui tubli ma olen ning öeldi, et kui tunnen presse, siis hingaksin ilusti lõpuni välja kaasa.
Kell 16.50 sündis meie väike tüdruk. 🥰
Olen meeletult tänulik ämmaemandatele, dr Vanaveskile ja kõigile teistele, kes sel hetkel meie jaoks olemas olid. Lihtsalt super töötajad!
Hiljem ütles dr Vanaveski, et meie beebi oli sel päeval kolmas tüdruk, kes sündis. Sellel päeval oli sündis kokku 5 last – 3 tüdrukut ja 2 poissi. 🥰
– Anonüümne ema