Jämejala festivali viies päev ja lõpetamine
Festivali viimane päev algas küll pisut nutuselt – ilmataat tundus olevat tõeliselt kurb, et see vinge nädal nii kiiresti otsa sai. Meie tuju sellest aga ei langenud, sest meid külastasid üle-põllu naabrid Sakala Malevast! Väärikad külalised tutvustasid meile lähemalt oma igapäevatööd ja varustust. Saime vastused kõigile põletavatele küsimustele – millega Sakala Malev tegeleb, kes saavad nendega liituda ning palju muud. Nüüd on süda rahul ja tunne kindel – meil on ikka tõeliselt turvalised ja usaldusväärsed naabrid!
Muidugi ei jäänud olemata ka festivali viimase päeva traditsioonilised kombed. Saime omal nahal järele proovida, mis tunne on olla reisija ehtsas militaarsõidukis – sõidumarsruut viis nagu kord ja kohus ikka Jämejala parki.
Kui nälg näpistama hakkas, viis tee selle hooaja viimasele lõunapausile Elise kohvikusse, kus hoolekandeteenuste kolleegid tervitasid kõiki hea ja paremaga.
Seejärel jõudis kätte festivali suursugune lõppsündmus, mis tõi kokku täismaja!
Algatuseks astusid Jämpsi Piigad lavale oma pikalt harjutatud kavaga – ikka omas mahlas ja täie kirega. Pärast korraldustiimi lõpukõnet ootas kõiki aga üllatus – Jämpsi Piigad esitasid koos Puuluubi meestega ühise loo “Me pole naljapiigad, pole midagi teind, kitlid meie seljas on muuseumi leid…”! ja selle looga anti teatepulk üle festivali peaesinejale.
Kuna tihe nädal oli publiku pisut ära väsitanud, käivitus pidu nagu eestlastele kombeks – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama! Iga looga tuli hoogu juurde, saali valitsesid ühised tantsud ja ülev meeleolu. Needki, kes olid loomult veidi häbelikumad ega kippunud otse lava ette puusa nõksutama, tammusid kohapeal rütmis kaasa ja laulsid täiel rinnal.
Suurimad ja soojemad tänud kõigile, kes tulid meiega koos tähistama järjekorras juba kuuendat Jämejala festivali! Seekordseks korraks ongi kõik – suur aitäh ja kohtumiseni!
