„Perepalatisse viidi mind nagu kuningannat”
Üks visa väikemees, kaks esilekutsumise katset ja peaaegu nädal haiglas, mille jooksul tundis pere end hoituna igal sammul. „Kui poeg lõpuks mulle rinnale pandi, tundsin rõõmu ja kergendust, et kõik on hästi läinud ning meie laps on terve.”
Meie pisipojaga kohtumise teekond algas 13. juunil 2025. aastal vanas Viljandi haigla majas. Tegemist oli reedese päevaga ja meile määrati esilekutsumisele minek. Mõtlesin endamisi, et küll on ikka tore päev esilekutsumiseks, aga 13 ja reede pole õnneks mulle varem ebaõnne toonud.
Mind võeti haiglas väga soojalt vastu. Juba registratuuris sooviti pisarsilmi õnne. Tehti vajalikud uuringud ja alustati esilekutsumisega. Küll aga näitas poeg juba siis oma kanget iseloomu ning andis mõista, et tema veel tulla ei soovi (või oli siiski mängus ebaõnn). Nii saadetigi meid koju tagasi.
Uuele katsele haiglasse läksime 17. juunil. Kiiremini hakkasid asjad liikuma 18. juuni õhtul. Tuhude tihenedes soovisin perepalatisse liikuda ning kutsuda enda juurde ka lapse isa.
Perepalatisse toimetati mind kui kuningannat – ühtegi kotti ega muud isiklikku asja mul kanda ei lastud. Kõik viidi juba enne mind palatisse valmis.
Kui ise perepalatisse sisse astusin, tulid mul koheselt veed. Tundsin rõõmu, et nüüd, hiljemalt sel ööl, kohtun oma beebiga. Sünnituspalatisse jõudsime tõesti juba öösel, kuid meie poeg otsustas veel oma aega oodata. Vahepeal jõudis isegi kõrvalpalatis üks beebi sündida, aga meie kohtusime oma pisikese imega alles 19. juunil kella 15.30 paiku.
Sünnitus oli pikk ja vaevaline, kuid ämmaemandad ja arstid olid väga toetavad, hoolivad ning selgitasid kõike, mida vaja. Kui poeg mulle rinnale pandi, siis tundsin rõõmu ja kergendust, et kõik läks hästi ja poeg on terve.
Meeleolu sünnituspalatis oli lustlik. Kuna poeg sündis suure kaaluga, hakati tegema pakkumisi, kui palju ta võiks kaaluda. Lubasin võitjale auhinnaks esimese mähkmevahetuse kinkida.
Ka sünnitusele järgnevad päevad möödusid justkui hotellis. Kõik vajalik oli olemas, kontrolliti nii minu kui lapse tervist, tuba hoiti puhas ning maitsev söök toodi tuppa.
Esimestel öödel oli äratus iga kahe tunni tagant, et mõõta poja veresuhkru taset ning hoida tal hoolsalt silma peal. Kui veresuhkru tase lõpuks normaliseerus, siis tõusis bilirubiini tase liiga kõrgeks ning meie “hotellis” viibimise aeg pikenes.
Poeg sai valgusravi ning meie lootsime, et ravi toimib ning saame kenasti koju. Lõpuks saabus ka see imeline hetk – lahkusime haiglast 24. juuni lõunal.
Soovime oma perega tänada kõiki arste, ämmaemandaid ja hooldajaid, kes meie ja meie lapsega tegelesid. Erilised tänud ämmaemand Emily Naaritsale, naistearst dr Triin Kullile ja lastearst dr Maarja Kärsinile ning hooldaja K.-le.
Samuti soovin tänada ämmaemand Emilia Kurelit, kes oli minu teekonnal osaline juba gestatsioonidiabeedi testi tegemisest alates. Ta oli mulle toeks ka haiglas, kui tuhud väga tugevaks muutusid ning toimetas mind sünnituspalatisse ja tegi esimesed protseduurid. Eriline tänu ka ämmaemand Tiia Helvele, kes juhendas ja toetas mind gestatsioonidiabeedi teekonnal.
– Tänulik ema Katrin
